Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on koostanud väljatöötamiskavatsuse veterinaarseaduse muutmiseks, et reguleerida lemmikloomade märgistamisega seotud probleemkohti. Ettepanekutest annab ülevaate Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna nõunik Kadri Kabel.
Leitud looma saab suurema tõenäosusega tagastada omanikule, kui ta on märgistatud elektroonse identifitseerimisvahendiga ehk mikrokiibiga, mille andmed on kantud elektroonilisse andmekogusse ehk lemmikloomaregistrisse ja on selle abil seostatavad loomaomanikuga. Oluline on siinjuures see, et lahti pääsenud looma omanikku oleks võimalik lihtsalt ja kiirelt tuvastada sõltumata sellest, millisest Eesti piirkonnast loom leitakse.
Valdav osa sidusrühmadest pooldab koerte ja kasside kiibistamise kohustust
Lemmikloomade identifitseerimisega seotud probleemide lahendamiseks koostati veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus. Selle koostamiseks küsiti muu hulgas arvamust loomaomanikelt, veterinaararstidelt ja kohalikelt omavalitsustelt (KOV)[1], kes on seadusemuutusest enim mõjutatud sidusrühmad.
Selgus, et ligikaudu 73% KOVidest pooldab koerte ja kasside kiibistamise kohustust. Vastanud veterinaararstidest toetas seda 55% ning 38% leidis, et kiibiga tuleks märgistada kõik peetavad lemmikloomad.
Loomakaitseorganisatsioonid ning Põllumajandus- ja Toiduamet pooldavad samuti kohustuslikku lemmikloomade kiibistamist ning ühtse lemmikloomaregistri loomist.
Eesti varjupaikadesse jõuavad peamiselt kassid
Kohalikud omavalitsused peavad arvestust oma piirkonnas peetavate lemmikloomade kohta ja määravad oma halduspiirkonnas, kas ja millist lemmiklooma peab loomaomanik laskma kiibistada. Siiski puuduvad Eestis andmed lemmikloomade tegeliku arvu kohta. Euroopa Lemmikloomatoidutööstuse Liidu (FEDIAF) raporti alusel oli 2022. aastal Eestis müüdud loomatoidu põhjal koeri-kasse kokku eeldatavalt umbes 525 000, neist koeri 235 000 ja kasse 290 000[2]. Muude liikide kohta andmed raportis puudusid.
Eesti KOVidele lemmikloomaregistri teenust pakkuvate ettevõtjate registrites on kokku ligikaudu 258 500 lemmiklooma. Nende hulgas 156 100 koera, 101 600 kassi ja 600 tuhkrut. Nagu näha, on suur osa koeri ja veelgi enam kasse kiibistamata ja registreerimata. Nende kaduma mineku korral võib omaniku kindlaks tegemine olla aeganõudev ja keeruline. Loom võibki jääda pikaks ajaks varjupaika elama või veel hullem, ta eutaneeritakse, sest tema ülalpidamiseks ei ole ressursse, kuigi tal on tegelikult omanik kuskil olemas. Seda ei soovi tõenäoliselt oma lemmiklooma saatuseks ükski loomaomanik.
Varjupaika jõuavad peamiselt kassid. Tänavu 24. septembri seisuga oli Varjupaikade MTÜs 642 kassi, 41 koera ja 2 pisilooma, Tartu koduta loomade varjupaigas 123 kassi ja 22 koera[3],[4]. Võimalik, et koeri jõuab varjupaikadesse vähem just nimelt selle pärast, et enamikus kohalikest omavalitsustest on tehtud kohustuslikuks koerte kiibistamine ja registreerimine; nende omanikku on tänu sellele võimalik kergelt tuvastada ja loom omanikule tagastada.
Kasside kiibistamine on üldjuhul jäetud loomaomanikule vabatahtlikuks ning enamik kasse on eeldatavasti just seetõttu kiibistamata. Samuti peetakse kasse tihti korterites – nendega ei käida õues jalutamas ja eeldatakse, et seetõttu ei lähe kass ka kunagi kaduma. Siiski, kassi lahti pääsemise korral on keeruline, kui mitte võimatu, tuvastada tema omanikku, kuna toakassidel puudub tõenäoliselt ka kaelarihm omaniku kontaktandmetega.
Lemmikloomadega reisitakse aina rohkem nii Eestis kui ka Euroopa Liidus. Kiibi olemasolu on liiduüleselt nõutav koertel, kassidel ja valgetuhkrutel, kellega koos reisitakse liidu sees. Arvestades, et Eestis peetakse lemmikloomadena peamiselt koeri, kasse ja tuhkruid, on asjakohane kehtestada Eestis loomaomanikele kohustus kiibistada oma koerad, kassid ja tuhkrud.
Lemmiklooma andmed võiks registrisse kanda veterinaararst
Praegu on sõltuvalt lemmikloomaregistri teenust pakkuvast ettevõtjast õigus lemmiklooma andmete registreerimiseks kas ainult veterinaararstil või veterinaararstil ja ka loomaomanikul.
Veterinaararstidele esitatud küsimusele, kes peaks tegema esmase andmete kandmise registrisse, vastas 66%, et esmase kande peaksid tegema just nemad; 30% vastanutest leidis, et see vastutus peaks ka edaspidi jääma loomaomanikule. Samuti leiti, et võiks jätkata siiani kehtinud süsteemiga, kus esmast andmete kannet saavad teha nii veterinaararst kui ka loomaomanik.
Looma omanikul võib arsti juurest koju jõudes ununeda loom registrisse kanda ja sellisel puhul ei ole registreerimata jäänud kiibist abi, kui lemmikloom kodust lahti pääseb. Kiibistamine on veterinaarne menetlus ning kiibi paigaldamise õigus on ainult veterinaararstil. Seetõttu on andmete registrisse jõudmine kõige kindlam siis, kui veterinaararst pärast kiibi paigaldamist asjakohased andmed ise ka registrisse kannab. Samuti võib ta volitada registrikannet tegema veterinaararsti abilise.
Sisestatud andmete ajakohasena hoidmise eest (nt omanikuvahetus, lemmiklooma surm, omaniku kontaktandmete muutumine) peaks vastutama lemmiklooma omanik, et mitte liigselt koormata veterinaararste selliste andmete ajakohastamisega, mis ei ole seotud veterinaarsete menetlustega.
Seega selleks, et tagada kõikide kiibistatud lemmikloomade registreerimine, on asjakohane kohustada veterinaararste või nende volitatud isikuid pärast kiibi paigaldamist kandma looma ja tema omaniku andmed lemmikloomaregistrisse.
Luua tuleks ühtne riigi lemmikloomaregister
Lemmikloomade kohta arvestuse pidamine on KOVide ülesanne. Tänavu novembri seisuga oli Eesti 79st KOVist 67 sõlminud lepingu emma-kumma Eesti suurema lemmikloomaregistri teenust pakkuva ettevõtjaga: EVSi loodud lemmikloomaregister ja Spin TEK ASi loodud lemmikloomaregister.
Mõlemad registrid toimivad üle-eestiliselt ning võimaldavad tuvastada looma omaniku lemmiklooma kiibi abil ja saada omaniku kontaktandmed lemmiklooma tagastamiseks. Kummaski saab aga teha otsinguid vaid registri enda sees, mistõttu peab leitud kiibistatud looma omaniku leidmiseks otsima andmeid mõlemast registrist eraldi. Siiski on oluline, et lemmiklooma saaks registrisse kanda ka juhul, kui omaniku elukohaks oleval KOVil ei ole lepingut lemmikloomaregistri teenusepakkujaga.
Küsitluse tulemusena selgus, et nii KOVid kui ka veterinaararstid näevad vajadust tõhustada praegust olukorda lemmikloomaregistrite kasutamisel. Suurimate probleemidena toodi välja ühtse platvormi puudus ning otsingute keerukus ja ajakulu praegu kasutatavates registrites.
KOVid on soovinud ühtset riigi lemmikloomaregistrit, et kasutusel olevate registrite hulka vähendada ning lihtsustada ja muuta tulemuslikumaks nii KOVide kui ka varjupaikade tööd. See aitab vähendada KOVide kulu hulkuvate loomade pidamisele ning vähendada kadunud ja hukkunud lemmikloomade arvu.
Kuna ka riigil on huvi andmete vastu, mida KOVid oma lemmikloomaregistritesse kannavad – eelkõige riikliku veterinaarjärelevalve tegemiseks – on asjakohane andmenõudeid üleriigiliselt ühtlustada ja luua riigile kuuluv lemmikloomaregister. See võimaldaks lahendada mitu lemmikloomadega seotud probleemi, võimestada järelevalveasutusi vajaliku andmestikuga, registrit vajaduspõhiselt edasi arendada ja tagada lemmikloomaomanike isikuandmete õigus- ja eesmärgipärane kasutamine ja turvalisus.
Edasised tegevused
Väljatöötamiskavatsus on saadetud kooskõlastusringile ning sellega saab tutvuda eelnõude infosüsteemis. Pärast tagasiside koondamist analüüsitakse seda ning hakatakse koostama eelnõud, millega muuta veterinaarseadust.
[1] Hinnanguliselt on Eestis lemmikloom ligi pooltes peredes; küsitlusele vastas 3059 inimest. Veterinaararstide registris oli küsitlusele vastamise ajal ligikaudu 840 tegevusluba omavat veterinaararsti, neist lemmikloomadega tegelevaid ligikaudu 400 ning küsitlusele vastas kokku 109. Eestis on 79 kohalikku omavalitsust, neist 30 vastas küsimustikule.
[2] FEDIAF EuropeanPetFood. Annual Report, 2023. https://europeanpetfood.org/wp-content/uploads/2023/07/FEDIAF_Annual-Report_2023.pdf
[3] Varjupaikade MTÜ koduleht. https://varjupaik.ee/et
[4] Tartu koduta loomade varjupaik. https://www.loomadevarjupaik.eu/
Maablogi 