Kui suurt tähelepanu pööratakse toidupakendil toidu kohta esitatud infole? Kuidas inimesed koduses majapidamises toiduga ringi käivad? Mida arvatakse toiduga seotud keemilistest riskidest? Sellest kõigest kirjutavad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna valdkonnajuht Maia Radin ja nõunik Hellika Kallaste.
Sel suvel korraldati Eesti tarbijate seas uuring toidu märgistusest ja toiduhügieenist, et teha selgeks, kui palju inimesed nendest teemadest teavad. Eelmine sarnane uuring tehti 2019. aastal. Üldjoontes ei ole inimeste teadlikkus oluliselt muutunud.
Toitumisharjumused
Uuringust selgus, et suur osa (72%) vastanutest sööb enamasti kodus ja vahel ka väljaspool kodu valmistatud toitu ning 12% sööb ainult kodus valmistatud toitu. Valdav osa (81%) vastanutest ei piira oma toitumist, s.t söövad kõike. Võrreldes 2019. aastaga oli veidi enam neid, kes piiravad toitumist tervislikel põhjustel.
Veerandil vastanutest on arsti diagnoositud toiduallergia, toidutalumatus, tsöliaakia, diabeet, kõrgvererõhutõbi või suisa mitu nimetatust. Toiduallergia või toidutalumatuse oli arst diagnoosinud 6%-l küsitletutest. Toiduallergiat ja -talumatust esineb enam piima ja piimatoodete, aga ka gluteeni sisaldavate teraviljade ja nendest teraviljadest valmistatud toodete suhtes.
Usaldusväärsed infoallikad
Kõige usaldusväärsemaks infoallikaks toidu omadustest (koostis, energiasisaldus, vitamiini- ja mineraalainesisaldus jms) peetakse toidu märgistust. Olukorras, kus tarbitud toiduga seoses avastatakse tõsine risk inimese tervisele, usaldatakse kõige enam riigiasutuste jagatavat teavet. Suur usaldus on ka perearstide ja eriarstide vastu.
Tarbijate teadlikkus toiduohutusest ja käitumine on mõnevõrra paranenud
Valdav osa (92%) vastanutest teavad isikliku hügieeni tähtsust toidu valmistamisel ja peseb käsi enne toidu valmistamist alati või enamasti. Kuid ohtlikud mikroorganismid võivad edasi kanduda lisaks kätele ka lõikelaudade ja köögiriistadega ning seetõttu on oluline kasutada toore toidu (liha, kala) ja töödeldud toidu töötlemisel erinevaid tööpindu ja -vahendeid või neid vahepeal väga hoolikalt puhastada. Kolmandik küsitletuist märkiski, et kasutab toore liha ja kala jaoks eraldi lõikelaudu alati ning pisut enam vastajaid (37%) ei kasuta eraldi lõikelaudu, kuid peseb seda vahepeal.
Võrreldes varasema uuringuga on pisut kasvanud nende vastajate hulk, kes ütlesid, et sulatavad sügavkülmutatud liha või kala külmkapis, ja langenud on nende vastajate hulk, kes märkisid, et sulatavad sügavkülmutatud liha või kala toatemperatuuril või kuumas vees. Sügavkülmutatud liha või kala sulatamisel tasub siiski meeles pidada, et toit sulab küll toatemperatuuril üsna kiiresti, kuid sulamine toimub väga ebaühtlaselt – toidu pealmise kihi temperatuur muutub sulamisel liiga soojaks ning kasvama võivad hakata toidumürgitust põhjustavad bakterid, mistõttu on kõige sobilikum sulatada sügavkülmutatud liha või kala külmkapis või külmas vees.
Neid vastanuid, kes teavad, et küpsetamisel tuleb saavutada lihatootes sisetemperatuur vähemalt 70 °C, on võrreldes eelmise uuringuga 8% rohkem ning nende vastajate osakaal, kes ei oska vastata, milline peaks lihatootes sisetemperatuur küpsetamisel olema, on vähenenud. Selleks et toidu kuumtöötlemisel hävineksid toidu riknemist põhjustavad ja haigusi tekitavad mikroobid, tuleb saavutada toidu sisetemperatuur vähemalt 70 °C. Eriti hoolas tuleb olla hakkliha, liharulaadide, suurte lihatükkide ja linnurümpadega. Sagedasemad võtted, kuidas kontrollitakse, kas toitu on piisavalt kuumutatud või taaskuumutatud, ei ole võrreldes 2019. aasta uuringuga muutunud: maitstakse toitu ja kontrollitakse, kas toit on ühtlaselt kuum.
Toidu kohta tarbijale esitatav teave
Olulist muutust pakendil toidu või joogi kohta esitatud teabe lugemise puhul uuringuga ei leitud. Mõnevõrra on küll suurenenud nende vastajate osakaal, kes loevad pakendil esitatud infot alati või sageli (57% vastanutest). Kõige sagedamini loetakse pakendil esitatud infot toodet esimest korda ostes, mitme sarnase toote vahel valides ning lähedastele (nt lapsed, eakad) toitu ostes.
Tarbijad otsivad kõige enam infot toidu säilimisaja, toidu koostisosade ja toidu päritolu kohta. Huvi toidu koostisosade ja ka toitumisalase teabe vastu on suurenenud. Päritolu kohta teabe otsimise levinumaks põhjuseks on uudishimu. Vähem tähtis on eestimaise toidu eelistamine, kuid varasemast rohkem soovitakse päritolu teada selleks, et vältida teatud riikidest pärit toite.
Säilimisaja väljendist „kõlblik kuni” arusaamine on muutunud oluliselt halvemaks. Pea pooled vastanutest ei tea „kõlblik kuni” õiget tähendust, arvates, et pärast seda kuupäeva võib toitu veel tarbida. „Parim enne” tähenduse mõistmisega olulist muutust toimunud ei ole. Suur osa (75%) vastanutest teab, et „parim enne” kuupäeva ületanud toitu võib süüa ka pärast seda kuupäeva. Kusjuures muust rahvusest tarbijate seas on „parim enne” õigesti mõistmine probleemsem kui eestlaste seas. Nende väljendite õigesti mõistmine aitab toitu ohutult tarbida ja vähem raisata.
Valdav osa (91%) vastanutest soovib näha infot toidu kohta pakendil. Pakendil esitatavat teavet usaldatakse mõnevõrra enam kui tootja või müüja veebilehel või QR-koodi vahendusel esitatud infot. QR-koodi kasutatakse toidu kohta lisainfo saamiseks võrdlemisi vähe (5% kasutab sageli, 25% harva). Enamasti kasutatakse QR-koodi vahendusel pakutavat infot kaupluses, kuid osa inimesi teeb seda ka kodus lisainfo saamiseks. Peamiseks probleemiks teabe lugemisel peetakse endiselt liiga väikest kirja ja teabe halba paigutust, mis muudab info raskesti loetavaks.
Keemilised riskid
Keemilistest riskidest olid vastanute silmis enim muret tekitavad toidu lisaained, taime- ja loomakasvatuses kasutatavate ainete jäägid (nt pestitsiidide ja veterinaarravimite jäägid) ja keskkonnast tulenevad keemilised ühendid (nt dioksiinid, raskmetallid). Muret tuntakse eeskätt seetõttu, et keemiliste ühendite mõju organismile pole täpselt teada või nende mõju ilmneb alles aastate pärast.
Plastist toidunõude ostmisel järgib nende kasutustingimusi enda sõnul alati 43% ning mõnikord 39% küsitletutest. Ühekordseks kasutuseks mõeldud plastkarpi (nt jäätisekarp) kasutab korduvalt 53% küsitletutest.
Selliseid plastpakendeid ei tohiks korduvalt kasutada, sest ohutus on tõendatud üksnes ühekordse ja kindla kasutuse puhul. Näiteks jäätis pannakse karpi jahedalt ja säilitatakse külmutatult. Kui jäätisekarpi kasutatakse muud liiki toidu jaoks ja teistel tingimustel (näiteks kõrgemal temperatuuril), võib materjalist ainete toitu eritumine suureneda ja see võib ohustada tarbija tervist.
Ühekordseks kasutamiseks mõeldud plastpakendite korduva kasutamisega seotud terviseohtudest on teadlik vaid kolmandik küsitletutest. Võrreldes 2019. aastaga esineb ühekordseks kasutuseks mõeldud plastkarbi korduvat kasutamist rohkem ja vähenenud on ka terviseohtudest teadlike osakaal.
Lisainfo
Põhjalikum ülevaade 2023. aasta toidu märgistuse ja toiduhügieeni uuringutulemustest on kättesaadav Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kodulehel. Lisaks saab ministeeriumi kodulehel tutvuda koduse toiduohutuse põhitõdedega. Toidu märgistusest saab lähemalt lugeda tarbijatele suunatud teemalehelt www.toidumärgistus.ee.
Maablogi 