16. oktoobril tähistatakse maailma toidupäeva. See on ÜRO algatus, mille eesmärk on pöörata rohkem tähelepanu näljahäda kaotamisele, aga ka laiemalt sellele, mida toit meie jaoks tähendab.
Üha enam on rahvusvaheliste mõttekodade fookuses kiirenev linnastumine ja selle mõju toidusüsteemidele. Juba praegu elab linnades umbes 56% maailma elanikkonnast. Prognoosid ennustavad, et aastaks 2050 elab kogu planeedi elanikest linnas kümnest inimesest seitse. Linnastumise mõju toidusüsteemidele võtab luubi alla ka hiljutine ÜRO viie eriorganisatsiooni aruanne „Toiduga kindlustatuse ja toitumise olukord maailmas: linnastumine, põllumajandus- ja toidusüsteemide ümberkujundamine ning tervislik toitumine maa- ja linnapiirkondades“. Aruande mõtteid jagab välissuhete ja eurokoordinatsiooni osakonna nõunik Galina Uibos.
Vana trend uuel moel
Linnastumine kujundab põllumajandus- ja toidusüsteeme ümber mitmel viisil. Sellest saame aru ainult siis, kui vaatame seda olukorda läbi kogu maa- ja linnapiirkondade vaheliste suhete objektiivi, mis hõlmab kõike alates toidu tootmisest ja töötlemisest, turustamisest ja ostmisest kuni tarbijate käitumiseni välja. Väikesed ja keskmise suurusega linnad, samuti linnatüüpi asulad on üha enam ühenduslülid kaugemate maapiirkondade ja suurte megapolide vahel. Seega, tehes jõupingutusi nälja, toidupuuduse ja alatoitumise kaotamiseks ülemaailmses linnastumises, ei saa me enam lähtuda traditsioonilisest eeldusest maa- ja linnapiirkondade vahelise lõhe kohta.
Linnastumise väljakutsed toitumisharjumustele
Suurenev linnastumine tähendab odavamate valmistoitude, poolfabrikaatide ja kiirtoitude – sageli kõrge kalorsusega ning kõrge rasva-, suhkru- või soolasisaldusega – suuremat kättesaadavust, mis võib soodustada ebatervisliku toitumise levikut. Ebatervislik toitumine on ÜRO standardite kohaselt üks alatoitumise liike. Samuti toob linnastumine tihti kaasa puu- ja köögiviljade ebapiisava kättesaadavuse, väiketalunike väljajätmise ametlikest väärtusahelatest ning maa ja loodusressursside kao linnade kasvu tõttu.
Vaidlustades meie traditsioonilist mõtlemist, muutuvad toidu pakkumine ja nõudlus ülemaailmse linnastumise käigus kiiresti kogu maa-linna spektris. Kui varem peeti toidu suurtes kogustes kokkuostmist linnaperede harjumuseks, siis nüüd on seda trendi näha ka maapiirkondades, mis asuvad linnakeskustest kaugel. Toidu suurtes kogustes ostuga käib tihti käsikäes ka toidu raiskuminek, kuna majapidamises ei jõuta kogu toitu ära süüa, enne kui see oma värskuse kaotab. Veelgi enam, mõne riigi äärelinnades ja maapiirkondades kasvab ka kõrgelt töödeldud toidu tarbimine, samas kui köögiviljade, puuviljade, rasvade ja õlide tarbimine muutub nii maa- kui ka linnapiirkondades ühtlasemaks.
Uued võimalused maapiirkondadele
Linnastumine pakub samas ka võimalusi, kuna selle tulemuseks on pikemad ja komplekssemad, aga ka prognoositavamad toidu väärtusahelad, mis laiendavad sissetulekuvõimalusi väljaspool põllumajandust ning suurendavad toitvate toitude mitmekesisust. Põllumajandustootjad saavad sageli ka parema juurdepääsu põllumajandussisenditele ja teenustele, kuna linnapiirkonnad laienevad maapiirkondadele lähemale.
Väljakutsetele vastu astumiseks ja linnastumise loodud võimaluste ärakasutamiseks soovitab ÜRO raport planeerida poliitilisi sekkumisi ja investeeringuid selge arusaamaga sellest, kuidas maa-linna kooslus ja põllumajanduslikud toidusüsteemid teineteist mõjustavad ning kuidas linnastumine mõjutab juurdepääsu taskukohasele tervislikule toitumisele.
Süüa saab rohkem, aga …
Raportist saame teada, et toiduga kindlustatuse tase linnastumisel tõuseb. Üldiselt on juurdepääs taskukohasele tervislikule toitumisele ja toiduga kindlustatusele linnades parem kui maapiirkondades. Selle üldistuse muudavad küll keeruliseks sotsiaalmajanduslikud erinevused toitumise taskukohasuses ja toiduga kindlustatuses eri riikides ja ka piirkonniti.
Kuigi linnastumine käib sageli käsikäes majanduskasvuga, ei kehti see kõigi riikide ja piirkondade puhul. Linnastumine ilma majanduskasvuta võib olla seotud maapiirkondade halbade elutingimustega, sealhulgas vaesus, probleemid tööhõivega, kehv infrastruktuur ning teenustele juurdepääsu puudumine.
Kus lõpeb maa ja algab linn?
Tervisliku toitumise majanduslik kättesaadavus on üldiselt parem ning toiduga kindlustatus ja toitumine on linnades kõrgemad kui maapiirkondades, kuna linnapiirkondades on toit kättesaadavam, keskmine ostujõud suurem ning juurdepääs tervishoiule, haridusele ja muudele tervisele ja toitumisele olulistele teenustele on paremad. Kuid see ei ole alati tõsi, arvestades linnaelanike seas valitsevat dramaatilist ebavõrdsust ning linnade ja maapiirkondade teeninduspiirkondade kasvavat ruumilist ja funktsionaalset seost.
Linnade laienemisega ning teede ja sideteenuste infrastruktuuri parandamisega muutub maapiirkondade ja linnade vahe üha hägusemaks. Prognoositakse, et suur osa uutest linnaelanikest hakkab elama linnalähedastes piirkondades, samuti väikestes linnades, mis on omavahel hästi ühendatud. Seega üha enam on maa- ja linnapiirkonnad omaette vähem eraldiseisvad piirkonnad, vaid pigem spektri kaks otsa, mis on ühendatud arvukate sidemete kaudu kogu maa-linna katkematus tervikus.
Kõht saab täis, aga mis hinnaga?
Linnastumine koos sissetulekute suurenemise ning töö, elustiili ja demograafiliste muutustega seotud aja alternatiivkulu suurenemisega muudab nõudlust toidu järele. Need tegurid koos paljude pakkumisega seotud kaalutlustega – sealhulgas toiduainete hinnakujundus, turundus ja reklaam – muudavad omakorda toidusüsteeme, omades seega toodetud, tarnitud ja tarbitud toidule tugevdavat liitmõju.
Analüüsides andmeid üle maailma, leiab raport, et kuigi tervisliku toitumise maksumus on äärelinnas reeglina madalam kui linnakeskustes, ei tähenda see automaatselt paremat taskukohasust äärelinna elanike jaoks. Seda sel põhjusel, et äärelinna elanike ostujõud on jällegi keskmiselt madalam kui linnakeskuste elanikel.
ÜRO raport rõhutab, et tehnoloogia ja innovatsiooni arendamiseks on vaja suurendada investeeringuid teadusuuringutesse ja arendustegevusse, et luua tervislikum toidukeskkond ning suurendada toitainerikka toidu füüsilist ja majanduslikku kättesaadavust.
Samuti muutub aina tungivamaks vajadus tervisliku toitumise tutvustamise, tarbija harimise ning tervislikumate valikute soodustamise järele. Ebatervislikud toitumisharjumused, mis on seotud viiendikuga kõigist surmajuhtumitest maailmas, mõjutavad ka riikide tervishoiueelarveid, kuna seotud kulud ulatuvad maailmas kokku kahe triljoni dollarini aastas. Ebatervislike toitumisharjumustega seotud tervisekahjud on väga suured ja kulukad ning neid saab tegelikult vältida.
Niisiis on linnastumine, nagu muudki inimeste liikumised, loomulik protsess. Samas ei pea see enam olema ilmtingimata väga radikaalne muudatus – maa-linna spektril on potentsiaali ühendada nii linna- kui ka maapiirkondade eeliseid. Tõsi on küll seegi, et üksteist võivad võimendada ka mõlema puudujäägid. Siiski miks mitte proovida võtta globaalsest trendist parimat? Seda ikka tervislike ja kestlike valikute kaudu, sest meil on vaid üks planeet ja üks elu.
Maablogi 