Tarbijad tunnevad üha enam huvi toidu päritolu vastu ja selle huvi põhjused on erinevad: näiteks soov toetada kohalikku tootmist, järeldada päritolust toote kvaliteeti või saada lihtsalt teada, kust toit pärineb.
Vahel võib toidu müügipakendil näha sõnu ja sümboleid, mis viitaksid justkui koostisosade päritolule, kuigi tegelikult võivad need töödeldud toidu puhul näidata vaid valmistamise kohta ega pruugi omada seost toote põhikoostisosa päritoluga. Selliste eksitavate juhtude reguleerimiseks võttis Euroopa Komisjon 2018. a vastu määruse (EL) nr 2018/775. Määruse kohaselt on alates selle aasta 1. aprillist nõutav toidu põhikoostisosa päritolu märkimine juhul, kui selle märkimata jätmine võib tarbijaid tegeliku päritolu määramisel eksitada. Päritolumärgistuse määruse kohta kirjutab Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Külli Johanson.
Määrusega eristatakse toote valmistamise asukohta ja tooraine päritolu
Päritolule viidatakse sageli kohaviidetega toote nimetuses, kuid päritoluviiteks võivad olla ka toidu pakendil esitatud pildid, nt riigilipud või -kaardid. Näiteks, kas Ahja juustu ja Pühajärve täissuitsuvorsti puhul eeldaksite toorainena vastavalt Eesti piima ja Eesti liha? Kui need tooted ei ole valmistatud Eesti päritolu põhitoorainest, siis peab edaspidi tarbijatele sellest teada andma. Kui nende toodete valmistamisel kasutatakse Eestist pärit põhitoorainet, siis eksitamist ei toimu ja nimetuse lähedal ei ole vaja lisateavet esitada.
Kuna tegemist on Euroopa Liidu määrusega, siis kehtivad samad nõuded iga liikmesriigi toote puhul, nt kui Itaalia maakaardi kontuur koos lipuvärvidega on Itaalias valmistatud pasta müügipakendil või Prantsusmaa piirkonna nimetus on juustu märgistusel.
Seega reguleeritakse määrusega olukord, kus tootja võib tarbijat päritoluviitega eksitada.
Võtame selgituseks veel ühe näite. Toode „Eesti juust“ on enamiku eestimaalaste jaoks nii Eestis valmistatud kui ka Eesti piimast saadud toode. Kui selline toode ei ole saadud Eesti piimast, siis peab märkima päritoluviitega „Eesti“ samasse vaatevälja piima päritoluriigi või lähtekoha või andma märgistusel teada, et piim ei ole pärit Eestist. Kui juustu tootmiseks tarnitakse piima nii Eestist kui ka Lätist, siis võib ettevõtja esitada märgistusel piima päritolumaana ka mõlemad riigid.
Põhikoostisosa päritoluteavet võib määruse kohaselt anda ka lähtekoha täpsusega. Selle terminiga mõeldakse riigist väiksemat või suuremat piirkonda, nt Saaremaa või Euroopa Liit ehk EL.
Paljud üldtuntud nimetustega tooted päritoluviidet ei vaja
Määrus sisaldab ka mitmeid erandeid.
Geograafilisi väljendeid, mis viitavad üldtuntud nimetustele või valmistamisviisidele, ei mõisteta vabatahtlike päritoluviidetena, mis tingiksid põhikoostisosa päritolu esitamist. Seega ei saa me teada põhikoostisosa päritolu näiteks järgmiste toodete puhul: Camemberti juust, Kiievi kotlet, Bolognese kaste, Borodino leib, Toolse leib, Dallase saiake ja Kreeka salat, kuigi need kõik sisaldavad kohanime.
Lisaks ei hõlma kõnealune määrus registreeritud kaubamärke ega kaitstud geograafilisi tähiseid, kuna nende puhul on oma reeglistik, millistel tingimustel neid kasutada võib, ja täpsemate päritolunõuete koostamine võtab seetõttu lihtsalt kauem aega. Eestis on kaubamärkidena registreeritud nt Võru juust ja Tallinna peenleib, kuid lisaks on ka organisatsioonide kaubamärgid nagu „Eesti Parim Toiduaine“, „Mulgi värk“ ja „Saaremaa Ehtne Toode“. Kaitstud geograafiliste tähistega tooted on nt Müncheni õlu ja Baieri kringlike, kuid ka paljud veinid jm alkohoolsed joogid. Eesti praeguseks ainus kaitstud geograafiline tähis on „Estonian vodka“.
Ettevõtjad tegelevad pakendite muutmisega
Selleks, et tootepakendite märgistusi viia kooskõlla uute nõuetega, tegelevad ettevõtted pakendite muutmisega. Kuigi uued nõuded hakkavad kehtima tänavu 1. aprillist, võivad tulenevalt üleminekusätetest ja mõne toote pikast säilimisajast olla veel paar aastat müügil toidud, mille märgistusel ei anta teavet põhikoostisosa päritolu kohta. Uusi päritolunõudeid selgitavad täpsemalt nii Euroopa Komisjoni juhend kui ka Eesti-spetsiifiline juhend.
Kui aga vaadata toidu päritolunõudeid laiemalt, siis siiani on Euroopa Liidus, sh Eestis, olnud kohustuslik esitada päritoluteavet veise-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha puhul, samuti kala, mee, oliiviõli, mahetoodete ning puu- ja köögiviljade puhul. Kuna mitu Euroopa Liidu liikmesriiki on tundnud suurt huvi kohustuslike päritolunõuete kehtestamise vastu ka muude toidugruppide puhul ning seda ideed toetanud, siis kaalub Euroopa Komisjon mõtet laiendada tulevikus päritolunõudeid ka piima- ja lihatoodetele.
Igal juhul muutuvad toidu päritolunõuded samm-sammult aina rangemaks, et tarbijad saaksid ostu üle otsustades toote kohta vajalikku teavet ja et teave, mis tootja on vabatahtlikult pakendile lisanud, neid ei eksitaks.
Maablogi 