Artikkel refereerib Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsleri Madis Pärteli, Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liikme Kerli Atsi ning Eesti maaelu arengukava ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika riikliku strateegiakava koordinaatori Maret Suuroja 18. aprillil Maamessil peetud ettekandeid ja diskussiooni.
Teise maailmasõja järel, 1950. aastatel otsustati Euroopas sõjaohu vältimiseks lõimida riikide majanduslikud ja poliitilised huvid, sealhulgas põllumajanduspoliitika, mille peamine eesmärk oli tõsta tootlikkust. Ka tänapäeval on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika üks olulisemaid eesmärke tagada liidus toidujulgeolek, maapiirkondade areng, keskkonnasäästlik tootmine ning mõistlik sissetulek tootjatele. Sealjuures pööratakse tähelepanu põllumajandusmaa heaperemehelikule kasutamisele ning toetatakse investeeringuid tehnikasse, hoonetesse, innovatsiooni ja töötlemisvõimsusesse. Tänavusel liitumise juubeliaastal on põhjust teha kokkuvõtteid ja vaadata tulevikku.
Kahekümne aasta edulood
Eesti toidutootmissektor on läbi kümnendite olnud edukas ja elujõuline. Seda tõestab asjaolu, et meie tootjad on hästi hakkama saanud nii koroonakriisis kui ka praegustes majanduslanguse tingimustes.
Analüüsides Eesti põllumajanduse tulemusnäitajaid 2004. aastast kuni tänaseni, näeme kõikides põllumajandusvaldkondades stabiilset kasvu: põllumajandustoodangu väärtus on paarikümne aastaga tõusnud enam kui kolm korda ̶ 500 miljonilt 1,6 miljardi euroni 2022. aastal – ning põllumajandusmaa on suurenenud u 200 000 hektari võrra. Aastatel 2004 ̶ 2024 on Euroopa Liidu vahenditest makstud maaelu arenguks umbes 4,66 miljardit eurot. Kalandussektori toetuseks on suunatud üle 240 miljoni euro ning metsanduse toetuseks 96 miljonit eurot. Põllumajanduses ja kalanduses vajalikesse masinatesse, lautadesse, hoidlatesse, sadamatesse ja teistesse rajatistesse on panustatud ligi 575 miljonit eurot.
Ühise põllumajanduspoliitika rakendamine Eestis on aidanud kaasa põllumajandussektori moderniseerimisele, konkurentsivõime tõstmisele ning sotsiaalsete ja keskkonnahoidlike eesmärkide saavutamisele. Meie ettevõtted on muutunud oluliselt efektiivsemaks. Põllumajandussektori arengumootor on targad tootjad, kes lähtuvad toidutootmisel mullatervisest ning arvestavad keskkonna- ja kliimaeesmärkidega.
Eesti põllumajanduse üheks edulooks võib pidada piimasektori toodangu kasvu vaatamata sellele, et viimase kolmekümne aasta jooksul on piimalehmade arv vähenenud. Eestis on pisut üle 80 000 piimalehma, kes andsid mullu ligi 860 000 tonni piima. Viimase kahekümne aastaga on piimalehmade arv küll kahanenud, aga tootlikkus lehma kohta tõusnud. Eesti piimalehmade piimakus on ligi 11 000 kilogrammi aastas, millega oleme Euroopas esimesed.
Oleme olnud tulemuslikud ka teraviljakasvatuses. Euroopa Liiduga ühinedes oli teraviljasaak keskmiselt umbes 2–2,5 tonni hektari kohta, mullu aga ligikaudu 3–3,5 tonni; mitmel aastal on teraviljasaak olnud isegi 4 tonni hektarilt, mis on meie laiuskraadil väga hea tulemus. Tagasilöögid on olnud tingitud liigniiskusest või põuast. Talivilja osakaal on oluliselt tõusnud, kuna talivili peab keerulisematele kliimatingimustele paremini vastu ja on saagikam. Talivilja kasvatatakse ligi 60%-l Eestis teraviljakasvatuseks kasutatavast pinnast. Tublisid tootjad ja häid näiteid on ka teistes toidutootmissektorites.
Saavutustest rääkides tuleb esile tõsta mahetootmist ja põllumajanduseksporti. Põllumajandusmaast moodustab mahemaa 23%. Selle näitajaga oleme Euroopa Liidus Austria järel teisel kohal, olles juba väga lähedal Euroopa Liidu eesmärgile, et 2030. aastaks oleks 25% liidu põllumajandusmaast mahe.
Eesti põllumajandussektori ees seisvad katsumused
Põllumajandusettevõtjad on praegu keerulises olukorras kliimamuutuste, Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja ning turgudel valitseva ebakindluse tõttu. Euroopa Liidu praegusel eelarveperioodil on toetusmeetmete rakendamine olnud oodatust problemaatilisem, mistõttu püütakse praegu toetuste taotlemise reegleid lihtsustada ning põllumeeste halduskoormust vähendada.
Kuidas minna siit edasi ja kus peaks olema fookus? Üks olulisemaid küsimusi on maapiirkondade majanduse elushoidmine. Teine oluline küsimus on tulude ja kulude õiglane jaotumine toidu tarneahelas, kus praegu saavad esmatootjad kõige väiksema kasumiosa.
Eesmärgiks on võetud muuta põllumajandussektor noortele atraktiivsemaks. Eestis on siin võrreldes ülejäänud Euroopaga veel küllaltki hästi, kuid siiski on näha, et need, kes 1990. aastatel põllumajandusettevõtlusega alustasid, hakkavad nüüd lõpetama. Vaja on lahendada maale ligipääsu probleem ning tegeleda sektori kuvandi kujundamisega ̶ sellega, kuidas riik ning tootjad põllumajandusest räägivad.
Kahtlemata ei saa üle ega ümber rohepöörde temaatikast. Põllumajandussektor mõjutab kliimat ning on samas ise kliimaoludest otseselt sõltuv. Roheülemineku üldine suund on õige, ent küsimus on selles, mis on mõistlik, mida saab sektor reaalselt ära teha ning et vajalikud tehnoloogilised lahendused oleksid olemas. Ettevõtete majanduslik elujõud on vähemalt sama oluline kui roheüleminek. Ka Euroopa Komisjon on oma viimaste otsustega näidanud roheüleminekuga seotud algatustes suuremat paindlikkust.
Tulevikuperspektiivid Euroopa Liidu tasandil
Edaspidigi on fookuses liidu põllumajandussektori konkurentsivõime ning elujõud. Euroopa Liidu ees terendab ka laienemise küsimus; võimalikud uued liikmesriigid toovad kindlasti kaasa muudatused ka liidu ühises põllumajanduspoliitikas.
Ministeerium ja teised Eesti huvipooled seisavad Euroopa Liidus jätkuvalt selle eest, et meie põllumeeste konkurentsitingimused muutuksid võrdsemaks ja Eesti toidusektor oleks konkurentsivõimeline. Seda vankrit veavad toidutootjad koostöös teadlaste ja riigiga.
Maablogi 
Lisa kommentaar