Põllumajanduslik tegevus sõltub paljudest teguritest; oluline osa neist on looduse pakutavad hüved, nagu tolmeldamine ja aineringe.
Looduse hüvesid aitab tagada põllumajandusmaastik, mis on ruumiliselt mitmekesine ning kus toimetavad erinevad liigid. Põllumajandusmaa, mis on liiga üksluine, on vastuvõtlikum häiringutele, näiteks mullaerosioonile, ega suuda tagada looduse hüvesid. Õnneks on võimalik põllumajandusmaad mitmekesistada maastikuelementidega.
Maastikuelementidest ning nende kasust põllumajandusmaale kirjutab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi põllumajanduskeskkonnapoliitika osakonna peaspetsialist Rufus Trepp.
Mis on ja mida teeb maastikuelement?
Selleks, et maastikuelemendi tähtsus lahti mõtestada, on kõigepealt vaja teada, mis on looduse hüved ehk ökosüsteemiteenused. Looduse hüvesid naudime kõik, ka seda endale teadvustamata. Näiteks on tähtsad looduse pakutavad hüved tolmeldamine, mulla ja vee aineringe tagamine ning bioloogiline kahjuritõrje.
Maastikuelemendid on põllumajandusmaastikus mitmekesisuse tugialad, mis toetavad ökosüsteemiteenuste toimimist põllul. Aastal 2016 katsid maastikuelemendid Eesti põllumajandusmaastikust üle 7900 hektari, kusjuures 68,36% neist olid kraavid ning 28,45% põllusaared, muid elemente esines vaid 3,2%[i].
Maastikuelemendid on nii teaduses kui ka seaduses liigitatud. Teaduskirjanduses eristatakse tihti puittaimedega, rohttaimedega, veega ning kividega maastikuelemente. Põllumajandust reguleerivatest õigusaktidest leiab maastikuelementide definitsioonid aga maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuete ning kohustuslike majandamisnõuete määrusest. Määrus nimetab maastikuelemendina põllusaared, metsasiilud, puude read, hekid, kraavid, puhastuslodud ja settebasseinid, kiviaiad ning looduskaitsealused objektid, näiteks üksik puu. Maastikuelemendiga sarnaselt saab toimida ka põldu või põlluserva jäetud rohumaariba.
Maastikuelement toetab toidutootmist
Põllumajandusmaastikule avaldab mõju sotsiaalmajanduslik ja poliitiline maailm, kuid väga oluline on vaadata põllumajandusmaad ka kui ökosüsteemi, mida mõjutab looduse toimimine. Põllumajandusmaa ökosüsteemi mõjutavad näiteks kliimamuutus, kahjurid ja haigused, toitainete ning vee kättesaadavus. Neile probleemidele pole peale panna üht suurt plaastrit, kuid mida üksluisem on ökosüsteem, seda kõrgem on tema risk saada kahjustatud. Hoides maastikuelemente, turgutame põllumajandusmaa sidusust ja vastupidavust kriisidele.
Euroopas sõltub ligi 70% põllukultuuridest tolmeldamisest; see tähendab, et tolmeldajad teevad 15 miljardi euro väärtuses tublit tööd[ii]. Kuigi osa tolmeldamisest teevad meile tuntud meemesilased, sõltub tolmeldamine nii suurel määral looduslikest tolmeldajatest, et nende olemasolu võib saagikust isegi tõsta.
Looduslikud tolmeldajad – sirelased, päeva- ja ööliblikad, kimalased, herilased – ei hooli mesitarudest; nad vajavad looduslikku elupaika. Appi tuleb näiteks mitmekesine õitsvate taimedega rohumaariba, mida on põllu serva lihtne rajada. Selline rohumaariba võiks olla 6–12 meetrit lai ning see ei pea tingimata asuma ainult põllu servas – põllu keskosa läbiv või muid maastikuelemente omavahel ühendav rohumaariba moodustab rohekoridori, kus kasulikud putukad saavad üle kogu põllumajandusmaa turvaliselt liikuda.
Muudmoodi kasulikke putukaid võib aga leida põllusaarelt ja heki seest. Kuigi põllumajandusmaal aitab kahjuritega toime tulla taimekaitsevahendite kasutamine ja monokultuuride vältimine, aitavad kahjuritõrjele kaasa ka kahjurite looduslikud vaenlased. Kasulikud putukad, nagu ämblikud ja jooksiklased, võivad pakkuda ligi poole kahjuritõrje ökosüsteemiteenusest[iii]; nad vajavad aga looduslikku maastikuelementi, kus elada ja talvituda. Vaid 3% Eesti põldudest on 90% ulatuses kaetud loodusliku kahjuritõrjeteenusega[iv].
Kahjuritõrje leviku ulatust võib ette kujutada kui puhvertsooni maastikuelemendi ümber, kus liiguvad putukad, kes kahjuritega konkureerivad ja neid söövad. Põllusaarel on selline levikupuhver 35–75 meetrit põllusaare servast, kusjuures suuremal ja mitmekesisemal põllusaarel on mõjuala suurem. Heki puhul on puhvriks 35 meetrit hekiservast. Kuna maias lülijalgne ei tunne põllupiire, on ka kasulik, kui naabri maa on elurikas – poolloodusliku koosluse servast levivad kahjurite vaenlased lausa 300 meetri kaugusele.
Põllusaared, hekid ja rohumaaribad aitavad pidurdada erosiooni, kaitsta mulda ja vett. Intensiivselt majandataval põllumajandusmaal on probleemideks mullaerosioon ning mullas piisavate toitainete tagamine. Mullaerosioon teeb Euroopa põllumajandusele igal aastal kahju 50 miljardi euro väärtuses[v]. Maastikuelemendid aitavad pidurdada tuult ja vett, mis põhjustavad mullaerosiooni. Elementidel kasvavate taimede juured aga hoiavad kinni vett ja toitaineid, mis tähendab, et toitaineid püsib rohkem mullas ning leostub vähem põhja- ja pinnavette. Leostumise ohust tingituna on ka vaja jätta puhverribasid vooluveekogude ümber. Looduslik puhverriba ei vaja erilist hooldamist, mistõttu on elurikkusel seal võimalus areneda.
Lisaks aitavad taimkattega maastikuelemendid siduda mulda süsinikku. Rohumaariba seob mulda arvestataval hulgal orgaanilist süsinikku, hekid aga seovad süsinikku nii mulda kui ka maapealsesse taimkattesse. Selleks, et vältida seotud süsiniku sattumist tagasi atmosfääri, tuleb rohumaaribasid ja muid taimkattega maastikuelemente püsivalt säilitada. Kui tegemist on üheaastase rohumaaribaga, tuleks aastast aastasse säilitada selle osakaal põllul.
Maastikuelemendiga hoiad loodust ja pärandkultuuri
Maastikuelementide loomine ja säilitamine on lisaks kõigele muule lihtsaim viis praktiseerida looduskaitset ja taasavastada pärandkultuuri. Põllumajandusmaa on lahutamatu osa loodusest. Selles ökosüsteemis elavad ka linnud, loomad ja looduslikud taimed.
Põllulindude kompleksindeks, mis hindab põllulindude liikide levikut, on Eestis languses – aastatel 1984–2021 oli langustrend -33,5%[vi]. Peamine oht looduslikele liikidele on maakasutuse intensiivistumine ja maastiku muutumine homogeensemaks – intensiivselt majandatav põllumajandusmaa tõrjub välja ka neid looduslikke liike, kellele tavaliselt põllumajandusmaa elupaigaks sobiks. Kui kaob ühendus elupaikade vahel, keskkond muutub liiga üksluiseks või ei paku piisavalt toitu, väheneb seal toimetulevate liikide arv.
Oluline samm nii põllumajandusmaa kui ka ümbritseva looduse elurikkuse taastamisel on luua rohekoridorid, mis allesjäänud looduse kilde omavahel ühendaksid. Põllulinnud, putukad ja pisiimetajad liiguvad meelsamini piki hekke, metsasiilusid ja kõrgeid rohumaaribasid kui lagedal.
Aga ka inimesele pakuvad maastikuelemendid rõõmu läbi silmailu ja kultuuri. Looklevad kiviaiad tuletavad meelde Põhja-Eestile ja saartele omaseid maastikke, mosaiikne põllumajandusmaa on aga iseloomulik Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Igal maastikuelemendil on oma lugu, isegi kui me seda ei tea – looduslike taimedega põllusaarel saab suvel kõrre otsa ajada põldmarju või on kiviaia ehitanud vanavanem, kes pärandab selle rajamise oskuse edasi järeltulijatele.
Kuidas looduse võimas abikäsi põllumajandusmaale tagasi tuua?
Maastikuelemendi loomisel või säilitamisel tuleb arvestada, et tegemist on alaga, mis on tavalises põllumajanduslikus mõttes mittetootlik. Samas arvestatakse nõuetele vastav maastikuelement toetusõigusliku maa osaks. Aga looduse hüved, millest eelpool juttu oli, on aeglased end näitama. Näiteks kestab süsiniku mulda sidumine aastakümneid ning oma silmaga ei pruugi näha putukaid, kes käivad kahjureid söömas. Samas on põllukultuuri tolmeldajad kergemini märgatavad. Kahjuks märkame pigem, kui looduse hüved on kadunud, ega oska tähele panna ja hinnata nende kohalolu.
Maastikuelement kõlab teoorias hästi, aga kuhu siis näpud mulda lüüa? Alustuseks sobib võtta eeskujuks postituse alguses mainitud määruses sätestatud maastikuelementide liigid. Järgides maastikuelementidele määrustes kehtestatud nõudeid, avaneb võimalus taotleda perioodi 2023–2027 ökoalade toetust, kui põllumajandusmaal kokku on 10% ulatuses maastikuelemente ja alasid, kus aktiivset tootmist ei toimu. Juba olemasolevatel maastikuelementidel on kaardistatud mõjualad ning kui põllu ümbrus on niivõrd mitmekesine, et looduse hüved levivad vähemalt 60% põllu pindalal, saab taotleda perioodi 2023–2027 ökosüsteemiteenuste säilitamise toetust. Maastikuelemente hooldades tuleb küll arvestada, et rakenduvad mõned piirangud, näiteks keeld pügada hekki lindude pesitsemise ajal.
Head tavad, kuidas maastikuelemente rajada ning hooldada, on kogutud veebilehele HeaPõld. Näiteks põllusaart rajades võiks kombineerida leht- ja okaspuid, kuid lisada ka õitsvaid puid. Vältima peaks liike, mis võivad liiga tugevalt hakata domineerima. Samuti annab põllusaarele ilmet ja pakub elupaiku kuivanud puutüügas ja kivi. Kuigi esmane investeering on hinnatud keskmiseks või kõrgeks, jääb tulevikus hooldamise vaev madalaks, sest isegi hukkunud puid ei pea tingimata põllusaarelt välja vedama. Loodus hakkab aegamööda enda eest ise hoolt kandma.
Neil, kel on huvi kombineerida maastikuelementide loomine ning teadustöö, saavad uurida võimalust osaleda projektis Loodusrikas Eesti. Veel oodatakse ühinema põllumajandustootjaid, kel oleks soov rajada oma viljapõllule sümpaatne maastikuelement nimetusega ‘lõokeselaik’. Vaatamata oma nimetusele ei ole laik vaid lõokestele. Tegemist on väikese külvamata laiguga, mis jäetakse viljapõllu sisse, et meelitada kõiki lagedal maal toituvaid või pesitsevaid linnuliike.
Kuid vahest on maastikuelemendist saadav kasu ka hingeline. Kas me igatseks hekke, kui neid enam ei oleks? Kas väärtustame piisavalt mälestust sellest, kuidas lapsena kiviaial sisalikke sai püütud? Hoides elurikkust ja pärandkultuuri, saame rahuliku meelega nende väärtuse pärandada homsesse päeva – puhas vesi, puhas toit, viljakas muld, mesilaste sumin ja rukkirääk põllul hommikul kell kolm.
[i] Veromann, E. & Kaasik, R. 2019. “Põllumajandusmaa mitmekesisus”
[ii] Keenleyside, C. & Underwood, E. 2020. “A Guide to Pollinator-Friendly Farming”
[iii] Pimentel, D. 2005. “Environmental and Economic Costs of the Application of Pesticides Primarily in the United States”
[iv] Keskkonnaagentuur. 2021. “Metsa-, soo-, niidu- ja põllumajandusliku ökosüsteemi seisundi ning ökosüsteemiteenuste baastasemete üleriigilise hindamise ja kaardistamise lõpparuanne”
[v] Euroopa Komisjon. 2022. “Factsheet on Biodiversity and Resilience”
[vi] Maaelu Teadmuskeskus. 2023. “Põllulindude arvukuse ja liigirikkuse uuring 2010.–2022. aasta kohta”
Maablogi 