Enda tarbeks soovitakse aiasaadusi koduaias kasvatada enamasti tervislikult, kasutamata selleks sünteetilisi väetisi ja taimekaitsevahendeid. Mulla parandamiseks saab väetiste asemel kasutada mitmesuguseid võtteid, näiteks lisada sinna komposti või sõnnikut. Lisaks aga saab mulda parandada ka vahekultuure kasvatades.
Sellest, mis on vahekultuurid ja kuidas neid kasvatada, kirjutavad Maaelu Teadmuskeskuse agrotehnoloogia valdkonna teadur Merili Toom ning teravilja ja õlikultuuride valdkonna vanemteadur Ülle Tamm.
Viimasel ajal peetakse oluliseks, et muld oleks taimkattega kaetud ka sel perioodil, kui saagikultuuri ei kasvatata. Ilma taimikuta mullast võivad toitained leostumise tõttu kaduma minna, lisaks võivad seal kasvama hakata tülikad umbrohud. Üks võimalus katta maa saagikultuuridest vabal perioodil taimikuga on kasvatada vahekultuure. Nende biomassist vabanevad toitained on kättesaadavad järgmisele kultuurile, mistõttu nimetatakse neid ka haljasväetiskultuurideks. Sellised kultuurid aitavad juureeritiste abil vältida ka haigustekitajate levikut mullas.
Vahekultuure võiks külvata pärast aiaviljade koristust vabanenud maale, aga ka mulla parandamiseks värskelt kasutusele võetud pinnale. See tagab järgmisele kultuurile paremad kasvutingimused. Vahekultuurina võib kasvatada mitmesuguseid taimeliike. Aianduspoodides pakutakse viimasel ajal järjest rohkem erinevaid seemneid aednikele sobivas väiksemas koguses.
Taimede kasvuks on lämmastik kõige olulisem toiteelement, mistõttu on selle tagamine taimedele ülioluline. Liblikõielistel taimedel on võime koostöös mullabakteritega siduda õhulämmastikku, mistõttu kasutatakse neid tihti vahekultuurina. Näiteks põldhernes ja -uba on sel otstarbel levinud suure haljasmassi moodustamise tõttu. Liblikõielistest kasutatakse ka üheaastaseid ristikuid, näiteks kahkjaspunane ehk inkarnaatristik pakub lisaks lämmastiku sidumise võimele oma kaunite õitega aias ohtralt silmailu ja meelitab ligi ka hulgaliselt tolmeldajaid.
Raske või tihenenud mulla puhul on abiks suure juurestikuga liigid. Näiteks on kesaredis massiivse juurega ristõieline kultuur, mis kogub endasse suurel hulgal toitaineid ja pärast lagunemist on need kevadel järgnevatele taimedele kättesaadavad. Ristõielistest kultuuridest kasutatakse vahekultuurina ka valget sinepit.
Haigustekitajate leviku takistamiseks ei tohi aga vahekultuur kuuluda samasse sugukonda saagikultuuriga. Tatar ja keerispea on liigid, millel ei ole aiakultuuridega sarnaseid haigusi. Kõrrelistest peetakse heaks vahekultuuriks kaera, mis moodustab väga kiiresti tiheda taimiku. Talvel see hukkub, kuid jätab maapinnale kaitsva multšikihi. Mittetalvituvad vahekultuurid on sobilikud neile, kes harrastavad viimasel ajal populaarsust kogunud kaevamisvaba aianduse tehnoloogiat.
Samas kaitsevad talvituvad liigid pinda terve talve vältel ja kasvatavad lisaks haljasmassi ka kevadel, tagades järgnevale kultuurile rohkem toitaineid. Talvituvatest liikidest on vahekultuurina levinud kõrreline rukis ja liblikõieline talivikk. Nende puhul tuleb biomassiga kevadel küll rohkem vaeva näha, kuid sobivaid töövõtteid kasutades ei ole maa ettevalmistamine järgneva kultuuri jaoks keeruline. Esmalt võiks suure biomassi maha lõigata näiteks kääride, hekilõikuri või muu tööriistaga. Seejärel on võimalus jätta taimik multšina maapinnale või see aiahargi abil mulda kaevata.
Seega, vahekultuurid ei anna küll otseselt saaki, aga need on kasulikud mullale ja lõppkokkuvõttes aitavad seeläbi saada suurema ja kvaliteetsema saagi.
Vahekultuuride kasvatamisest koduaias saab rohkem infot 2. märtsil 2024 Maaelu Teadmuskeskuses toimuval Seemnefestivalil.
Maablogi 