Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on valmistanud ette veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seadust muudetakse selleks, et alates 2027. aasta juunist laiendada üleriigiliseks koerte, kasside ja ka valgetuhkrute kiibistamine ja registreerimine.
Sellest, mida see lemmikloomapidajale tähendab, räägib lähemalt Kadri Kabel, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna nõunik.
Praegu on koerte ja kasside kohta arvestuse pidamine ja nende märgistamise täpsemate nõuete kehtestamine kohalike omavalitsuste korraldada.
Paljud omavalitsused on otsustanud nõuda koerte kiibistamist ja registreerimist, kuid sama ei kehti alati kasside puhul. Nimelt on Eesti 78 omavalitsusest tervelt 67 kehtestanud kohustuse kiibistada koerad, kuid nõue kiibistada ka kassid kehtib vaid umbes pooltes omavalitsustest. See tähendab, et praegu kehtib Eesti elanikkonnast u 93 protsendile kohustus kiibistada oma koer, kuid vaid u 79 protsendile kohustus kiibistada oma kass[1].
Kuna praegune süsteem on omavalitsuste vahel killustunud, siis on vaja terviklikku lähenemist, et tagada meie lemmikloomade heaolu ja omaniku juurest lahti pääsemise korral kiire tee tagasi koju.
Millised lemmikloomad tuleb kiibistada ja registreerida? Ja miks just need loomad?
Edaspidi tuleb kiibistada ja registreerida kõik Eestis peetavad koerad, kassid ja valgetuhkrud. Omavalitsuste kasutatavate registrite andmetel peetakse neid loomi Eestis lemmikloomana kõige rohkem. Samuti kehtib neile liikidele marutaudivastase vaktsineerimise kohustus. Lemmikloomade arvukuse alusel on võimalik hinnata ka vaktsineerimise ulatust ning vajadusel plaanida täiendavaid tegevusi, sh teavitustööd, Eestis marutaudiohu maandamiseks.
Varjupaikades on arvukalt koeri ja veel arvukamalt kasse, kellest paljudel on tõenäoliselt kusagil omanik olemas. Paraku on praegu pea võimatu looma omanik tuvastada ja lemmikloom talle tagastada, kui selleks vajalikud andmed registrist puuduvad.
Tulevikus on võimalik registreerida ka muud liiki lemmikloomi, kuid see jääb nende pidajaile vabatahtlikuks. Registrisse saab esitada andmeid ainult selliste lemmikloomade kohta, kes on märgistatud kiibiga. Kuna looma pole mõtet kiibistada, kui sellele ei järgne tema ja ta omaniku andmete registreerimist, siis on 2027. aasta suvest alates veterinaararstil kohustus kanda kiibistatud looma kohta andmed registrisse. Juhul kui omanik ei soovi oma muud liiki lemmiklooma registreerida, siis tuleb tal valida kiibistamise asemel muu märgistamise viis.
Muret tuntakse ka nö laudakasside ja kogukonnakasside pärast – kas neidki on vaja kiibistada ja registreerida? Kuna kass on kass, siis lühidalt – jah. Selliste kasside puhul, keda otseselt keegi enda omaks ei pea, aga keda aeg-ajalt toidetakse, tuleb toitjal teha otsus – kas võtta endale selle looma eest vastutus või mitte.
Juhul kui otsustatakse vastutus võtta ja hakata sellise kassi pidajaks, siis tuleb lasta kass kiibistada ja registreerida ta lemmikloomaregistris enda nimele. Loomulikult kaasnevad selle otsusega ka muud kohustused looma tervise ja heaolu tagamiseks kuni lemmiklooma elu lõpuni.
Kui aga vastutust sellise kassi eest ei soovita võtta, siis tuleb teavitada kohalikku omavalitsust või varjupaika hulkuvast loomast ning kass viiakse varjupaika. Varjupaika viimist ei pea pelgama – loomale tehakse seal tervisekontroll, parasiiditõrje, vajadusel määratakse ravi ning üldjuhul tehakse ka vajalikud vaktsiinid. Pärast karantiiniaja möödumist, kui omanik ei ole kassile varjupaika järele tulnud, saab hakata talle otsima uut omanikku, kes pakuks talle päris kodu.
Kui palju peetakse Eestis koeri, kasse ja valgetuhkruid?
Meil ei ole praegu täielikke andmeid peetavate lemmikloomade arvu kohta, kuid hinnangulise arvu saame kokku näiteks Euroopa lemmikloomasööda tööstuse liidu (FEDIAF) andmetest.
Liidu koostatud aruande[2] kohaselt on Eestis 250 000 koera ja 308 000 kassi. Oma hinnangus toetub FEDIAF muu hulgas Eestis müüdud lemmikloomasööda kogusele. Arvestades seda, et kõik Eestis peetavad koerad ja kassid ei söö poetoitu, on tõenäoliselt meil neid rohkemgi.
Valgetuhkrute arvukust ei ole aruandes eraldi hinnatud. Omavalitsuste registriandmete põhjal on valgetuhkruid Eestis mitmesaja ringis.
Mis kasu on lemmiklooma kiibistamisest ja registreerimisest?
Lemmiklooma kiibistamisel tuleb alati kanda looma ja tema pidaja andmed kohe ka registrisse, sest kiip üksi ei võimalda looma ja tema omanikku või pidajat omavahel siduda. Oluline on panna kirja just nimelt loomapidaja, mitte ilmtingimata loomaomaniku kontaktandmed.
Loomapidaja on see isik, kelle juures loom elab ja kes vastutab loomapidamisnõuete täitmise eest. Loomapidaja võib olla ühtaegu ka looma omanik, aga ei pruugi. Eriti tõuloomade puhul võib juhtuda, et looma omanik on aretaja, kuid loom on lepingu alusel näiteks renditud või antud kaasomandisse teisele inimesele, kes tegelikult seda looma peab.
Arusaadavalt võib loomal olla ka mitu pidajat – näiteks kõik pereliikmed –, kuid registrisse kandmisel tuleb otsustada, kelle nimele loom kanda. See inimene on looma leidmise korral kontaktisik, kellega võetakse ühendust looma tagastamiseks.
Iga kiip kannab endas individuaalset numbrilist koodi. Registris seotakse loom temale paigaldatud kiibi koodiga ja loom omakorda tema omaniku või pidaja kontaktandmetega. Varjupaiga töötaja kontrollib kiibilugejaga kinni püütud hulkuva looma kiibi numbrit ja võtab loomapidajaga ühendust looma kiireks tagastamiseks. Nii ei pea looma varjupaika viimagi.
Registri suur kasu seisneb selles, et loomapidajat on võimalik tuvastada sõltumata sellest, millisest Eesti otsast tema lemmikloom leitakse.
See omakorda vähendab nii loomapidaja hingevalu tema kadunud looma otsimisel, looma varjupaigas pidamise kulusid kui ka ennetab loomale tekkivat stressi ja muid võimalikke terviseprobleeme. Kui loom on harjunud elama oma inimese juures oma kodus, siis varjupaik on talle võõras koht. Seal on võõrad lõhnad, inimesed, teised loomad ja paratamatult võib loom tunda hirmu ja ärevust.
Kui juhtub, et looma omanik ei leia oma looma tema omaniku otsimiseks kohustusliku aja ehk 14 päeva jooksul, siis tuleb varjupaigas langetada otsus – kas loovutada loom uuele omanikule või ta ravimatu haiguse korral pärast kaalutletud otsust eutaneerida. Seda ei soovi tõenäoliselt ükski loomapidaja.
Ennetuseks on parim lahendus lasta oma lemmikloom kiibistada ja registreerida. Muu hulgas on väga tähtis hoida oma kontaktandmed registris ajakohasena, et looma leidnud varjupaik saaks ühendust õige inimesega õigel ajal.
Kui palju see kõik maksab?
Lemmiklooma tohib kiibistada vaid veterinaararst, seetõttu tuleb selleks minna loomaga veterinaararsti juurde.
Kiibi paigaldamine koos registrisse andmete esitamisega maksab praegu sõltuvalt külastatavast kliinikust või veterinaararstist umbkaudu 20–35 eurot. Pärast üleriigilise kohustuse kehtima hakkamist 2027. aasta suvel lisandub sellele registrikande tegemise eest riigilõiv summas 12 eurot. Registrikandeks loeb nii looma esmane registreerimine kui ka tema pidaja vahetumise registreerimine. Loomapidaja kontaktandmete muutmine on loomulikult tasuta.
Oluline on märkida, et esmase registreerimisega seonduva kulu hulka ei ole arvestatud visiiditasu suurust, kuna looma saab lasta kiibistada ja registreerida täiendava protseduurina näiteks rutiinse vaktsineerimise või tervisekontrolli tarbeks veterinaararsti külastamise käigus.
Eelnõuga oleme kavandanud üleminekuaja selliselt, et enne muudatuste jõustumist peetavad koerad, kassid ja valgetuhkrud tuleb kiibistada ja registreerida hiljemalt 1. jaanuariks 2028. See annab piisava ajavaru ja võimaluse korraldada täiskasvanud (ja vanema kui kolmekuuse) looma kiibistamine ja registreerimine koos muul eesmärgil veterinaararsti külastusega.
Nagu varem mainitud, on koerte, kasside ja valgetuhkrute marutaudivastane vaktsineerimine kohustuslik ja seda saab samuti teha vaid veterinaararst. Sellepärast soovitamegi näiteks vaktsineerima minnes lasta ka loomale panna kiip ning teha registreerimiseks vajalikud toimingud. Ka noorte loomade kiibistamise ja registreerimise tähtaeg on kavandatud selliselt, et see ühtiks looma esimese marutaudivastase vaktsineerimise ajaga.
Samuti soovitame haarata kinni võimalustest lasta oma lemmikloom kiibistada ja registreerida soodustingimustel või lausa tasuta, kui selleks korraldab kampaaniat kohalik omavalitsus, loomakaitseorganisatsioon või loomakliinik.
Miks on vaja riigilõivu tasuda?
Praegu kasutavad omavalitsused erinevaid viise lemmikloomade kohta arvestuse pidamiseks. Peamiselt kasutatakse kahte keskkonda: lemmikloomaregister.ee ja llr.ee.
Pärast veterinaarseaduse jõustumist kantakse omavalitsuste andmed neist registritest üle uude ühtsesse riigi lemmikloomaregistrisse. Ühtse riikliku registri loomise vajadust on rõhutanud nii loomakaitseorganisatsioonid, veterinaararstid kui ka omavalitsused.
Need loomapidajad, kes on oma looma juba registreerinud, ei pea andmete ühest registrist teise ülekandmise eest midagi maksma. Uus register jääb ainsaks lemmikloomaregistriks Eestis, kuhu on kohustus oma koera, kassi ja valgetuhkru kohta andmed registreerida ja neid seal ka ajakohasena hoida.
Riigilõiv registritoimingu eest katab loodava uue lemmikloomaregistri ülalpidamiskulu, loomade heaolu vaatest on see aga vajalik loomapidaja isikliku vastutuse rõhutamiseks. Nimelt tuleb enne lemmiklooma võtmist oma otsust põhjalikult kaaluda, sest looma võttes võtad ka vastutuse.
Praegu on mitmes omavalitsuses elanikele oma lemmiklooma registreerimine tasuta, juhul kui registrikande teeb loomapidaja ise. See aga ei tähenda, et registreerimine midagi ei maksaks. Selle kulu katab oma elanike eest omavalitsus oma eelarvest.
Lemmiklooma pidamisel looma tervise ja heaolu tagamiseks kehtestatud nõuete järgimise eest lasub siiski isiklik vastutus loomapidajal, mitte ühiskonnal tervikuna. Juhul kui registreerimine oleks edaspidi tasuta, siis tähendaks see seda, et kõik Eesti elanikud peaksid riigile maksudena laekunud rahast solidaarselt ülal pidama lemmikloomaregistrit, kuid registrist saadavast hüvest ei saaks osa need, kellel ei ole lemmiklooma. Seetõttu ei pea me kohaseks registri ülalpidamiskulusid katta edaspidi omavalitsuste või riigi eelarvest, vaid lemmiklooma pidavate isikute tasutavast riigilõivust.
Tänu sellele, et riik võtab omavalitsustelt üle lemmikloomade kohta arvestuse pidamise ülesande, saab omavalitsus praegu selle ülesande jaoks eraldatud summat kasutada edaspidi mõnel muul viisil kohaliku elanikkonna hüvanguks.
Ma ei tea, kas mu lemmikloom on kiibistatud ja registreeritud. Mida ma nüüd pean tegema?
Koera, kassi või valgetuhkru vaktsineerimise järel annab veterinaararst selle tõendamiseks loomaga kaasa vaktsineerimistunnistuse. Sealt võid leida ka oma lemmikloomale paigaldatud mikrokiibi numbri.
Kui aga mikrokiibi numbrit tunnistusele lisatud ei ole või tunnistus on kadunud, siis palu veterinaararstil kontrollida kiibi olemasolu. Seda teeb ta kiibilugejaga. Juhul kui kiibilugejaga kiipi ei tuvastata, siis ei ole loomale kiipi paigaldatud. Veterinaararst saab sellisel puhul lemmiklooma sama visiidi jooksul kiibistada ja registreerida.
Juhul kui koerale, kassile või valgetuhkrule on väljastatud lemmikloomapass, mida kasutatakse Euroopa Liidu sees lemmikloomaga reisimiseks, siis on selles kindlasti kirjas ka mikrokiibi number.
Juhul kui kiip on olemas, siis saab veterinaararst kontrollida registreeringut. Samuti saad kiibinumbri alusel ise aadressil lemmikloomaregister.ee kontrollida, kas sellise kiibinumbriga loom on registreeritud Eesti Loomaarstide Koja lemmikloomaregistris. Täpsemaid andmeid sellise otsingu põhjal looma ega tema pidaja kohta ei näe. Selleks, et kontrollida, kas Sinu kontaktandmed on ajakohased, pead võtma ühendust registripidajaga või veterinaararstiga.
Samuti saad aadressil llr.ee/e-teenindus logida sisse ID-kaardiga, valida seejärel nimekirjast omavalitsuse, kuhu oled sisse kirjutatud, ning seejärel näed kõiki enda nimele registreeritud lemmikloomi. Juhul kui juba lemmikloomaregistris registreeringut kontrollid, siis vaata üle ja vajadusel ajakohasta ka oma kontaktandmed.
Kui Sa aga ei leia oma looma kummastki registrist, siis ei ole su loom registreeritud.
Juhul kui tead, et Sinu loomale on kiip pandud, ja tead ka kiibi numbrit, siis saad ise registreerida oma lemmiklooma aadressil llr.ee/e-teenindus, kui Sinu elukohajärgne omavalitsus on sõlminud ettevõtjaga lepingu sellel platvormil lemmikloomaregistri pidamiseks. Kui aga LLRi lemmikloomaregistrisse ei ole võimalik looma registreerida, siis pead võtma ühendust jällegi veterinaararstiga ja tema saab korraldada lemmiklooma registreerimise Eesti Loomaarstide Koja lemmikloomaregistris.
Juhul kui koera, kassi või valgetuhkrut peab mõni Sinu eakam sugulane või pereliige ja tal on keeruline oma lemmikloomaga ise veterinaararsti juurde minna, siis aita ka teda. Samuti on Eestis mitu veterinaararsti ja mobiilset loomakliinikut, keda on võimalik endale koju kutsuda. Lisaks kutsume veel kord üles kasutama võimalust ning võtma osa peetavatest kiibistamiskampaaniatest.
Õnnetus ei hüüa tulles. Seetõttu soovitame nii Sinu enda kui ka Sinu lemmiklooma huvides teha kiibistamine ja registreerimine ära esimesel võimalusel.
[1] Mõni omavalitsus on kehtestanud erandi selliste kasside kiibistamisele, kellel puudub ligipääs avalikku ruumi. Kuna looma lahtipääsemist ei korterist ega muult loomapidaja territooriumilt pole aga võimalik täielikult takistada, siis oleme arvutuste puhul arvestanud, et neis omavalitsustes pole erandit kasside kiibistamisele. Elanikke omavalitsustest, kus soovitatakse kasse kiibistada, kuid kohustus selleks puudub, ei ole siia hulka arvestatud.
[2] FEDIAF, 2025. “Facts & Figures. Based on aggregated data from 2023”. https://europeanpetfood.org/wp-content/uploads/2025/06/FEDIAF-Facts-Figures-2025.pdf
Maablogi 
Lisa kommentaar