Eesti põllumajandusele mõeldes meenub ilmselt igaühele meist heinamaa lõhn, lehmad karjamaal ja sügiskuldne viljaväli. Maailma toidusüsteem on aga muutumas kiiremini kui kevadilm Eestis.
Nimelt kinnitavad ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) kõik uuemad analüüsid seda, et meie praegune toidusüsteem tuleb muuta vastupidavamaks, õiglasemaks ja keskkonnasäästlikumaks.
Tegu pole abstraktse loosungiga. See on praktiline tööplaan, mis haakub üllatavalt täpselt Eesti prioriteetide ja katsumustega.
Lähemalt avab tänase ülemaailmse toidupäeva puhul teemat Galina Uibos, ministeeriumi välissuhete ja eurokoordinatsiooni osakonna nõunik.
Esimene õppetund: vastupidavus on uus saagikus
Viimaste aastate kriisid – energiahindade kõikumised, sõda Ukrainas, järjest tihedamad põuad ja paduvihmad – on näidanud, et nii-öelda normaalset aastat ei pruugi keegi meist enam kogeda.
FAO rõhutab, et põllumajanduses omavad üha suuremat kaalu riskijuhtimine ja mitmekesistamine. Neist teine ei tähenda ainult põllukultuuride vahelduskorda, vaid ka üldisemalt põllumehe tuluallikate ja turustuskanalite hajutamist.
Eesti kontekstis tähendab see, et rõhku tuleb panna kolmele põhiteemale.
- Rohumaid ja segakülvikordi tuleb kasutada nutikamalt. Nii saab lukustada rohkem süsinikku ja taluda paremini äärmuslikke ilmastikutingimusi kui monokultuure viljeledes.
- Tööstusettevõtted peavad andma kohalikule toorainele rohkem lisandväärtust (nt tehes piimast juustu ja teraviljast tooteid; leides köögiviljale paremaid säilitusviise). Nii sõltume vähem hinnašokkidest.
- Riik peab rakendama kindlustus- ja tulustabiliseerimisskeeme, mis teevad rasked aastad talutavamaks ka väiketootjale.
Teine õppetund: toetused tuleb ümber mõtestada
FAO soovitab põllumajandustoetusi anda moel, mis viib probleemide võimendamise asemel toetusteks jagatava raha abil lahenduste loomiseni.
Meile Eestis on see jutt tuttav. Juba arutame Euroopa Liidu ühe liikmena koos Euroopa Komisjoniga liidu järgmise eelarveperioodi ehk aastate 2028–2034 ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava, keskkonnakavade ja süsinikupõllunduse raames võetavaid võimalikke meetmeid.
Järgmine samm on olla julgem – siduda avaliku raha andmine avalike hüvede pakkumisega.
Näiteks:
- vähendada tuleb toitaineleket Läänemerre täppisväetamise ja sõnnikukäitluse kaudu;
- taastada tasub kuivendatud turbamaad või tegeleda märgalaviljelusega seal, kus see on majanduslikult ja keskkonnahoidlikult mõistlik;
- tagada on vaja tolmeldajate elupaigad ja põlluservad, mis tasuvad end ära nii saagis kui ka ökosüsteemiteenustes.
Kolmas õppetund: vett, mulda ja süsinikku pole võimalik üksteisest lahutada
FAO pöörab suurt rõhku mullatervise hoidmisele ja veemajandusele.
Eesti pindala on väike, kuid meie muldadest ja veest sõltub nii meie piimasektor kui ka kiiresti arenev teravilja- ja aiandussektor.
Kui muld hoiab süsinikku, hoiab ta ka vett; kui toitained ei leki, on meri puhtam ja põllud viljakamad.
Seega
- muldkatte hoidmine, vahekultuuride kasutamine ja otsekülv pole ajutised projektid, vaid toitainerikka mulla ja soovitud saagi püsiv tagatis;
- kuivenduse nutikas juhtimine (sealhulgas veetaseme ajutine tõstmine) aitab üle saada nii põudadest kui ka uputustest;
- orgaaniliste väetiste väärindamine biogaasiks vähendab nii metaaniheidet kui ka energiakulusid – see on eriti oluline energiakriisi tingimustes.
Neljas õppetund: digimine on tööriist, mitte eesmärk
FAO näeb digilahendusi sillana teadmiste ja praktika vahel.
Eestil kui e-riigil on selles vallas maailmas kui sellises eelis. Meie põllumehe edu ei tulene aga ühest kindlast äpist, vaid otsusest, mida äpi abil targemini teha.
Mida tasub meil seega teha?
- Andmeid tuleb liigutada põhimõttel “küsime ühe korra, kasutame korduvalt” – vähem bürokraatiat, rohkem sisulist juhtimist.
- Kasutada tuleb odavaid ja töökindlaid sensoreid ning satelliidiandmeid, mis aitavad langetada otsuseid väetamiseks, taimekaitsetöödeks ja niisutuseks kõhutunde asemel tõendite põhjal.
- Kasutada tuleb avatud, omavahel ühilduvaid süsteeme, et väikesed ja suured tootjad oleksid ühes digikeskkonnas, mitte nii-öelda eraldi planeetidel.
Viies õppetund: inimesed on süsteemi süda
FAO tuletab meelde, et ühtegi toidusüsteemi ei eksisteeri ilma inimesteta.
Maaelu tagamisel Eestis on suured murekohad noorte lahkumine ja tööjõupuudus, millele lisanduvad avalikkuse kasvavad ootused loomaheaolu ja looduskaitse tagamisele.
Lahendused aga ei seisne vaid rahas. Vaja on ka
- kvaliteetset haridust ja nõuandeteenust, mis viib teaduse põllule ja kogemuse põllult poliitikasse;
- kohalike kogukondade tihedamat sidusust ja lühemaid tarneahelaid – koolitoitlustajad, haiglad ja kaitsevägi saavad olla hankijana eeskujuks;
- läbipaistev teavitustöö, mis loob usaldust ja selgitab, miks midagi tehakse ning mis on riigi tegevuse mõju loodusele ja tarbijahinnale.
Mida see kõik Eesti jaoks tähendab?
Eesti tugevused on paindlikkus ja koostöövalmidus. Meil on palju rohumaid, tugev piimasektor, kiiresti arenev teraviljasektor ja järjest edumeelsemad köögivilja- ning marjakasvatajad.
Meie ees seisavad aga ka suured väljakutsed: LULUCF-sektori ehk maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsandussektori võime siduda süsinikuheidet, Läänemere ökosüsteemi seisund, turbamaade seisund, olukord tööturul ja regionaalsed erinevused.
FAO sõnumitest sünnib selge tööplaan:
- põllumaad tuleb muuta kliimamuutustele vastupidavamaks – mitmekesista, kata, hoia vett ja süsinikku;
- maksta tuleb selle eest, millest on kasu ühiskonnale – puhtam meri, suurem elurikkus, süsiniku mahukam sidumine;
- andmeid tuleb ristkasutada – viisil, mis aitab vähendada bürokraatiat ja tõsta põllukultuuride saagikust;
- elu maal tuleb hoida – teadmised tuleb teha kättesaadavamaks ja turg õiglasemaks.
Miks on see kõik oluline just praegu?
Hinnakõikumised, geopoliitika ja kliimariskid ei kao niipea kusagile.
Kui aga seame juba praegu endale sihi olla riigina vähem haavatav ja rohkem väärtust loov, siis tagame omale tulevikus stabiilsema toidulaua ja tugevama põllumajandussektori.
FAO ei paku imerohtu, vaid kompassi. Suund on selge: vaja on tagada vastupidavus kriisidele ning õigluse ja looduse kooskõla.
Ülejäänu – nutikus, visadus ja koostöö – on see, mis on Eestile varemgi edu toonud. Käes on aeg võtta kompass uuesti kätte ja asuda teele.
Maablogi 