Kas Eestis on tõesti nii, et inimene saab elada seal, kus ta soovib, mitte seal, kuhu sunnivad teda kolima töökoht või teenused?
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi üks olulisemaid eesmärke on tagada, et vastus sellele küsimusele oleks jah.
Tegelikkus on aga praegu teine: Eesti areng on tugevalt Tallinna ja Harjumaa, osaliselt ka Tartu suunas kaldu. Üha enam inimesi ja ettevõtteid koondub pealinnaregiooni, samal ajal kui paljud teised piirkonnad peavad võitlema elanike vähenemise, teenuste kadumise ja majandusliku mahajäämusega.
Ühest küljest on arusaadav, miks see nii on läinud – suunates raha võimekamatesse piirkondadesse, on oodata ka selle raha kiiret kasutamist ja seatud tulemuste kindlat saavutamist.
Sellest, kuidas regioonide arengut Eestis aitaks tasakaalustada maakonnaülene koostöö läbi piirkondlike arengulepete, kirjutavad ministeeriumi regionaalpoliitika osakonna nõunik Rainer Eidemiller ning juhataja Kai Kalmann-Jotautas.
Tasakaalustatud regionaalareng
Tasakaalustatud regionaalne areng ei ole ainult majandusnäitajate küsimus, vaid otsus selle kohta, millist Eestit me tahame – kas riiki, kus elu on võimalik vaid „kuldses ringis“, või Eestit, kus igal inimesel on võrdne võimalus luua oma elu ja tulevik seal, kus on tema kodu.
Regionaalpoliitika on seega mitte ainult majanduse, vaid ka julgeoleku, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja õiglustunde küsimus. Kui Eesti äärealad tühjenevad, muutub keerulisemaks tagada riigi toimimine, piirialade turvalisus ja kultuuriline mitmekesisus. Kui osa piirkondi tunnevad end mahajäetuna, kasvavad ühiskondlikud pinged ja usalduskriis riigi vastu.
Regionaalse arengu tasakaalustamine tähendab seega enamat kui lihtsalt rahastuse jaotust – see on meie ühiskondlik kokkulepe ja poliitiline otsus, kuhu suunas me liigume. See on ka üks oluline osa käimasolevast 2050. aastani suunda seadva üleriigilise planeeringu koostamisest. Planeeringu eesmärk on määrata kindlaks, kuhu suunas Eesti areng peaks liikuma, pannes paika Eesti ruumilise struktuuri, ruumikasutuse ning ajakohased ruumilise arengu põhimõtted aastani 2050.
Regionaalse arengu tasakaalustamine on vajalik, et säilitada asustus üle kogu riigi, hoida elukeskkonna turvalisust ja ära hoida olukorda, kus pealinn kasvab üle, samal ajal kui äärealad hääbuvad.
Piirkondade võrdsem areng tähendab ka ühiskondlike ressursside tõhusamat kasutust – iga piirkonna potentsiaali tuleb võimalikult ulatuslikult rakendada. Selleks, et Eesti tervikuna oleks tugevam, jõukam ja sidusam.
Koostöö maakondade sees ja nende vahel
Selle kõige juures tuleb siiski arvestada, et omavalitsuste rahaline ressurss ja rahvastik on pigem kõikjal kahanemas.
Hindade tõusu ja muude majanduslike tegurite tõttu on väiksematel omavalitsustel üha keerulisem katta omaosalust suuremat mõju omavates projektides, sh näiteks eurotoetuste kasutamisel. Seetõttu on oluline, et omavalitsused ja maakondlikud organisatsioonid paneksid seljad kokku, teeksid rohkem koostööd ja osaleksid ühistes projektides, mis ületavad halduspiire. Kui sellisesse piirkondlikku ühistegevusse kaasata lisaks kohalikele otsustajatele ka sealseid ettevõtjaid ja riigi keskvõimu, on võimalik saavutada senisest märksa mõjukamaid ja kestvamaid tulemusi.
Kui küsida, kas sellise olukorra lahendamiseks on olemas selge mudel või toimiv süsteem, tuleb vastata ausalt: ei ole. Meil ei ole seadust ega määrust, mis soodustaks või juhiks maakondadeülest koostööd. Puuduvad kokkulepped ja puudub raamistik, mis looks eeldused tõeliselt ühendatud ja tasakaalus Eestile. Seni, kuni iga piirkond peab üksi hakkama saama, ei sünni ka ühist arenguhüpet. Aga just siin peitub võimalus – luua see mudel ise.
Teekond praeguse koostöömudelini
2020. aastal viisid Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja osaühingu Geomedia teadlased läbi uuringu „Eesti regionaaltasandi arengu analüüs: regionaalse valitsemise mudelite kujundamise ettepanekud“.
Uuringu tulemused kinnitasid, et maakonnaülene koostöö on Eesti kestliku arengu jaoks hädavajalik.
Lahendusena pakuti välja kaks võimalikku teekonda:
- esiteks institutsionaalne lähenemine – keskse juhtimisega regionaalsete asutuste loomine, mis sarnaneksid kuni 2017. aastani tegutsenud maavalitsustele;
- teiseks koostööl põhinev mudel – regionaalsete nõukogude süsteem, mis ühendaks erinevad tasandid ja valdkonnad ühise eesmärgi nimel.
2022. aastal tehti otsus, mis võib tulevikus osutuda üheks olulisemaks pöördepunktiks Eesti regionaalpoliitikas. Riiklikul tasandil käivitati pilootprojekt, mille eesmärk oli katsetada uut, regionaalsete nõukogude mudelit.
Erinevalt varasematest haldusreformidest ei loodud seekord uusi halduspiire ega institutsioone, vaid prooviti hoopis midagi praktilisemat – tuua mitu maakonda kokku koostööpiirkondadeks, kus fookuses oleks ettevõtluskeskkonna arendamine ja piirkondlik majanduse kasv.
Projekti keskseks tulemuseks läbi regionaalsete nõukogude pidi kujunema regionaalne arengulepe – dokument, milles omavalitsused, riigiasutused ja ettevõtjad lepivad kokku ühised eesmärgid ja konkreetsed tegevused ettevõtluse arendamiseks.
Pilootprojekti piirkondadeks valiti Kesk- ja Lõuna-Eesti. Piirkondade kujundamisel võeti aluseks juba eurotoetuste süsteemis kasutusel olev NUTS-3 jaotus: Kesk-Eestis Järva-, Rapla- ja Lääne-Virumaa ning Lõuna-Eestis Tartu-, Jõgeva-, Viljandi-, Põlva-, Valga- ja Võrumaa.
Pilootprojekti eesmärk oli selge – katsetada, kas ühist tegevuskava ja koostööd on võimalik muuta reaalseks jõuks, mis toetab ettevõtlust ja loob uusi arenguvõimalusi. Regionaalsete nõukogude loomisel sooviti, et eri tasandite ja valdkondade esindajad – kohalike omavalitsuste juhid, ministeeriumite ametnikud ja ettevõtjad – istuksid ühe laua taha ning paneksid koos paika tulevikukava, mis ei ole pelgalt objektide loetelu, vaid päriselt teostatav plaan.
Pilootprojekti kavandamise tugi oli algusest peale olemas. Selleks kaasati Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), kes viis läbi andmetel põhineva mitmetasandilise valitsemise uuringu, keskendudes just regionaalsete arengulepete ja koostöönõukogude loomise põhimõtetele.
Regionaalsed nõukogud kui riigi, omavalitsuste ja arendusorganisatsioonide võrdne koostööplatvorm
Maakonnaülese koostöö mõte on lihtne ja mõjus: tuua otsustamine tasandile, kus riik ja kohalikud omavalitsused saavad olla võrdsed partnerid ning kus koostööd tehakse üle valdkondade piiride. Senine kogemus on näidanud, et üksikute maakondade tasand on selleks liiga kitsas. Eriti ettevõtluses, kus tööjõu leidmine, teenuste pakkumine ja turu arendamine eeldavad laiemat piirkondlikku vaadet ja ühiseid jõupingutusi.
Pilootprojekti kavandades oli ministeeriumi eesmärk kaasata maakondi otsustusprotsessi võimalikult varakult. Maakondlikud arendusorganisatsioonid said ise otsustada, kas ja millise piirkonnaga liituda. Kõik kutsutud maakonnad suhtusid plaani soosivalt – näiteks Viljandi maakond otsustas liituda algse Lõuna-Eesti asemel Kesk-Eesti koostööpiirkonnaga.
Regionaalsete arengulepete nõukogud moodustati põhimõttel, et kolmandik liikmetest on kohalike omavalitsuste, kolmandik ministeeriumite ja kolmandik ettevõtjate esindajad. Nii tagati tasakaal ja mitmekesisus, mis peegeldab kogu regiooni huvisid.
2023. aastast alates on mõlema regiooni nõukogud regulaarselt koos käinud – juba ligi kümnel korral. Kohe alguses lepiti kokku, et arengulepe peab olema lühike, konkreetne ja tegevuspõhine dokument, mitte järjekordne üldsõnaline strateegia. Ettevõtjate tagasiside oli üksmeelne: rahalisest toest olulisem on ettevõtluskeskkonna tugevdamine, mis aitaks leida ja hoida vajalikku tööjõudu ning arendada piirkondlikku konkurentsivõimet.
Piirkondlikud ehk regionaalsed arengulepped
Nüüdseks on mõlemas piirkonnas valminud arengulepe, mis keskendub kaheksale konkreetselt sõnastatud tegevussuunale. Lepetes on kirjas ka esimesed projektid ja sammud, mille elluviimisel on osapooled valmis ühiselt vastutust kandma.
Mõlema piirkonna arengulepe on saanud ametliku kinnituse: Kesk-Eesti lepe 17. veebruaril 2025 ja Lõuna-Eesti lepe 16. juunil 2025. Nüüd on eesmärk saada lepetele heakskiit ka maakondlikelt organisatsioonidelt, omavalitsustelt ja ministeeriumitelt ning töötada välja vajalik regulatsioon, mis looks aluse regionaalse koostöö püsivale toimimisele.
2025. aasta juulis valminud OECD lõppraport „Kohapõhise regionaalarengu poliitika tugevdamine Eestis“ kinnitas samuti, et selle suuna jätkamine on põhjendatud ja vajalik. OECD hinnangul on regionaalsete koostöövormide arendamine hädavajalik samm, mis aitab Eestil kasutada oma piirkondlikku potentsiaali tõhusamalt ja targemalt.
Tulevikku vaadates on plaan võtta see koostööpõhine mudel laiemalt kasutusele. Näiteks atraktiivse ettevõtlus- ja elukeskkonna meetmesse lõimiti sisse pilootprojektina valminud arengulepped. Koostööprojektide hindamisel võetakse arvesse, kas nende koostamisel on toetutud regionaalsele arenguleppele.
Kuidas edasi?
Järgmisena tutvustame Vabariigi Valitsusele tehtud tööd, edasisi samme ja seatud sihte. Eesmärk on tagada see, et valitsus näeks selles suunas potentsiaali ning annaks sellele suunale oma toetuse ja rohelise tule edasiseks arendamiseks.
Olemasolevate regioonide kinnistamise kõrval tuleb eelkõige tugevdada piirkondlikku koostööformaati kui toimivat ja püsivat põhimõtet. Tuleviku regionaalpoliitika peab tuginema sellele, et keskvõim ja omavalitsused kavandavad arengut koos juba algusest peale – strateegiliselt, järjekindlalt ja õiguslikult toetatult.
Muidugi võib küsida, kas järjekordne arengulepe muudab tõesti midagi.
Aga tegelikult on oluline juba see, et julge otsus pilootprojekte läbi viia on tehtud ja selliselt esimene samm pikal teekonnal astutud. Esimest korda on maakonnad, ministeeriumid ja ettevõtjad istunud ühe laua taha, et ühiselt sõnastada eesmärgid ja teekond nende saavutamiseks. See on samm lähemale Eestile, kus regionaalne areng ei ole juhus, vaid teadlik ja koostööl põhinev valik.
Terviklikkust ja eri tasandite koostööd rõhutas ka Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalsete omavalitsuste kongressi president Marc Cools selle aasta 20. mail Varssavis toimunud OECD regionaalarengu ministrite regionaalarengu poliitika teemalisel kohtumisel: „Üha kasvavat ebavõrdsust inimrühmade ja ka piirkondade vahel tuleb ohjeldada, et vältida nii-öelda hüljatud alade teket – piirkondi, mis jäävad isoleerituks ja ilma avalike teenusteta. /…/ Majandust tuleb vaadelda tervikuna ning eri tasandite – sealhulgas kohaliku ja regionaalse tasandi – poliitikameetmed peavad moodustama ühtse ja üksteist täiendava terviku.“
Päisefoto: Visit Viljandi / Flickr.com
Maablogi 