Kaasaegses teadmistepõhises majanduses koonduvad paratamatult paljud töökohad suurematesse linnadesse. Kõrgharitud noored ei leia väiksemates linnades ja maapiirkondades tihti erialast tööd ja seetõttu liiguvad nad töökohta otsides suurematesse linnadesse. Hiljem peret luues eelistatakse uue kodukohana lapsesõbralikumat asumit suurlinna lähistel.
Suurlinnadest kaugemale jäävatel omavalitsustel võiks aidata seda probleemi lahendada õigus küsida kinnisvaraarendajatelt sotsiaalse taristu arendustasu. Sellest, miks ja kuidas, kirjutab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste osakonna nõunik Kerli Ojakivi.
Ehkki Eesti rahvaarv tervikuna väheneb, on mõned piirkonnad – eriti suurlinnade ümbrus – hoopis kasvamas. Aga kasv tuleb koos oma hinnaga: rohkem lapsi tähendab suuremat vajadust haridusteenuste järele, rohkem autosid tähendab suuremat liikluskoormust, rohkem elanikke tähendab suuremat survet kogu taristule.
Omavalitsused on siin keerulises seisus. Ühelt poolt oodatakse neilt, et nad looksid arendajatega koostöös atraktiivseid elukeskkondi. Teisalt on nende eelarve ja investeerimisvõimekus piiratud. Kuigi uued elanikud toovad endaga maksutulu, ei jõua see omavalitsuse eelarvesse kohe – aga koolikohta on vaja juba esimesest päevast. Laenude võtmine on samas piiratud, et ära hoida omavalitsuste sattumine finantsraskustesse.
Seetõttu pole eelkõige Tallinna ja Tartu ümbruse kasvava elanike arvuga omavalitsustel palju muid valikuid kui küsida arendajalt kaasrahastust ehk sotsiaalse taristu arendustasu. Selle raha toel on võimalik vajalikud koolid ja lasteaiad kiiresti valmis ehitada.
Seadusloome ei ole aga sellele tavale veel järele jõudnud. Praegu tehakse ühekaupa kokkuleppeid, aga iga selline on justkui omaette lugu – vahel hästi toimiv, vahel ebaõiglasena tajutav.
Süsteemi läbipaistvuse ja õiguspärasuse nimel liigub riik nüüd selle poole, et muuta arendajate panus seaduslikult reguleerituks. Kui see õnnestub, võidavad kõik: uued elanikud saavad kindluse, et teenused on kättesaadavad, arendajad saavad selguse kuludes ja omavalitsused saavad plaanida taristut vastutustundlikult ja kestlikult. Lisaks väheneb teenusränne, sest koolid ja lasteaiad on kodu lähedal ja lapsevanemad ei pea sõidutama oma lapsi linna ja kodu vahel.
Plaanitav muudatus ei tähenda, et kõikjal Eestis peavad elamupiirkondade arendajad hakkama omavalitsustele sotsiaalse taristu arendustasu maksma. Iga omavalitsus otsustab, kas ta tahab sellist tasu küsida, missugustes piirkondades ja kui suurte arenduste puhul tuleb tasu maksta ja kui suur on see tasu. Selline põhimõte on vajalik, sest iga omavalitsus teab kõige paremini kohalike elanike vajadusi ja oma võimekust taristu ehitamiseks.
Kokkuvõttes ei ole küsimus ainult majade ehitamises. Kodu ei ole ainult neli seina – see on ka lasteaed, kool, mänguväljak, teed ja valgustus. Ja nende loomiseks peavad omavalitsus ja arendajad tegema koostööd, mitte lootma, et küll kuidagi kõik laabub.
Maablogi 