Harrastuspüük on väga populaarne vaba aja veetmise viis, mis lisaks looduses viibimisele ja vaimsele heaolule võib boonusena anda püüdja lauale värske toidupoolise. Selle juures tuleb samas püüdjatel arvestada, et kalad on Eesti loodusvara, mille kasutamiseks on enamikul juhtudest kohustus tasuda keskkonnatasu harrastuspüügiõiguse näol. Sellest, miks on tasud harrastuspüügil olulised ja kuidas neid on plaanis ajakohastada, kirjutab kalanduspoliitika osakonna peaspetsialist Indrek Ambos.
Kalapüügiseaduse kohaselt tohib igaüks kalastuskaardi alusel või harrastuspüügiõiguse eest tasumise korral püüda harrastuspüügivahenditega kala avalikul ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogul. Seejuures tuleb aga arvestada seadusest tulenevaid piiranguid, mistõttu peavad harrastuspüügi tasud olema mõistlikud, kuid samas õiglased. Keskkonnatasude seaduse järgi peab harrastuskalapüügi tasude kujundamisel lähtuma erinevatest kriteeriumidest, nagu püügiaeg ja -koht, püügivahendi püügivõimsus, kalavaru olukord püügipiirkonnas ning püütava kalaliigi väärtus.
Harrastuspüügiõiguse tasusid on ajas muudetud, kuid samas on mõistlik, et tasud säiliksid võimalikult pika aja jooksul muutumatuna. See on eeskätt vajalik selleks, et teave jõuaks väga suure ja eripalgelise harrastuskalastajate hulgani. Viimati vaadati tasud üle vahetult enne euro kasutuselevõttu (vt joonist). Kuna need on seega suures osas olnud muutumatud juba üle kümne aasta (v.a kalastuskaardi tasud, mis on osaliselt ajas muutunud), siis on tagumine aeg need üle vaadata.
Harrastuspüügi tasusid kehtestades peab kindlasti arvestama vajadusega arendada harrastuspüügisektorit ning rahastada harrastuspüügi huviobjektiks olevate kalavarude uuringuid, taristut ja kalavarude taastamist. Tasudesse on raske arvestada aga kõiki administreerimisega (sh ministeeriumi ja järelevalveasutuse ametnike töö) seotud kulutusi; nende täpne väljaarvestamine on esiteks suhteliselt keerukas ning teiseks muudaks kalapüügitasud niivõrd kõrgeks, et need hakkaks oluliselt piirama ligipääsu harrastuspüügile. Sama põhimõte kehtib ka kutselisel kalapüügil. Rahvusvaheline kogemus näitab, et üldised administreerimis- ja järelevalvekulud peaksid saama kaetud harrastuspüügiga seotud kaudsete laekumiste (turism, harrastuspüügiga seotud muud kulutused ja nendelt makstavad maksud jt) ning kasu (tervislike eluviiside juurutamisest tulenev otsene ja kaudne majanduslik kasu) arvelt.
Riigi vaatest on harrastuspüügi tasude määrad ja laekumised olulised eeskätt selleks, et katta harrastuspüügisektori arendamiseks tehtavaid otseinvesteeringuid, nagu harrastuspüügi kättesaadavuse lihtsustamine, info levitamine (nt infomaterjalid, infotahvlid, ajakirjade ja veebilehtede toetamine, lubade müügiplatvormi uuendamine jne), kalade asustamine, harrastuspüügivõistluste toetamine, noorte koolitamine ja kalastuslaagrid, teadusuuringute tegemine, kalastajatele mõeldud infrastruktuuri rajamine, harrastajatele oluliste kalaliikide koelmute taastamine jne. See kõik on see, mis tõstab kokkuvõttes harrastuspüügi kui teenuse kvaliteeti ja sektori kasutajasõbralikkuse taset. Nende tegevuste peamiseks rahastusallikaks on ette nähtud Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) projektipõhised toetused. Keskkonnakasutusest tulevad tasud jaotatakse osalt tagasi läbi KIKi sektori arendamise eesmärgil ja neid kasutatakse loodusressursside arendamiseks ja kaitseks.
Selleks, et investeeringuid harrastuskalandusse hoida vähemalt samal tasemel, nagu need olnud siiani, on üldises plaanis oluline kalapüügiõiguse tasude laekumine, aga ka nende ajakohastamine. Selle tõttu alustas riik diskussiooni harrastuspüügiorganisatsioonidega tasude (sh kalastuskaardi tasude) ülevaatamise kontekstis. Harrastuspüügiõiguse uued tasumäärad on plaanis kehtestada selleks suveks eeldusega, et need kehtivad aastani 2030 (v.a kalastuskaardi tasud, mis teatud juhtudel võivad muutuda ka varem).
Maablogi 